ITIC, ISIC ja IYTC kaardid asendavad mitmeid plastikkaarte nagu näiteks ühiskaart, pääsukaardid, sööklakaardid, raamatukogu kaart, pangakaart, kliendikaardid. Ühe universaalse kaardi eelistamine kümnetele kaartidele aitab teha ühe suure heateo Eesti keskkonnale! Olgugi, et tegemist on plastikkaardiga.
Paljud inimesed ei mõtle plastikaartide mõjust keskkonnale, plastik kaardid tunduvad nii väikesed ja ohutud. Eestis väljastatakse igal aastal miljoneid plastikaarte, milleks on pangakaardid, kliendikaardid, kinkekaardid, ühistranspordikaardid, pääsukaardid, raamatukogukaardid, sööklakaardid, staatust tõendavad kaardid jne. Ühe inimese kohta on Eestis ca 9,6 plastikaarti. Selle pealtnäha väikese ja süütu plastikaardi mõju keskkonnale on aga tohutu.
Plastik kaardid toodetakse polüvinüülkloriidist (PVC), mis sisaldab kloori ja kui seda põletatakse, tekivad hüdrokloorhape ja klooritud süsivesinik. Need aitavad suurendada pinnases ja vees selliseid kloororgaanilisi ühendeid, nagu dioksiinid. PVC on plast, mis on madala termilise stabiilsusega ja mille lagunemisel (>70°C) eraldub tervisele ohtlik HCl. PVC sisaldab samuti plastiku pehmendajaid, mida nimetatakse ftalaatideks. Uuringud kinnitavad, et ftalaadid kahjustavad hormonaalsüsteemi talitust. PVC tootmisprotsessis vabaneb dioksiine, mida EPA (USA Keskkonnaagentuur) määratleb ainetena, mis on suure tõenäosusega kantserogeensed. Lisaks PVCle sisaldavad plastkaardid ka raskemetalli osakesi.
Ühe kilogrammi PVC ökoloogiline jalajälg on umbes 4,1 kilogrammi CO2. Üks plastikkaart kaalub keskmiselt 5,07 grammi, seega on ühe kaardi ökoloogiline jalajälg 21 grammi süsihappegaasi (CO2), mis sisaldab kaardi tootmisele kulunud energiat ja vee kulu. Enam-vähem sama kogus CO2 tekib, kui sõita Hummeriga 45,72 meetrit.
